Vanemana olete ilmselt juba olnud olukorras, kus teie laps tahtis midagi, millega mängis mõni teine.

Kas peaksite siis oma last alati jagamiseni sunnima?

Nojah, me arvame nii: jagamine on hea asi. See õpetab lastele olema lahkud ja arvestavad teistega. Kuid vahel on olukordi, mil jagamine pole sobiv. Näiteks kui te mängiksite koos lapsega rannas ja tuleks teine laps, kes tahaks ka liivalosseid ehitada – see oleks vale hetk paluda teil laps oma lossi jagada.

Kas peaksite oma last alati jagamisele sundima? Ei! Tegelikult leiame, et on oluline, et lapsed õppiksid seisma enda eest ning hoolitsema kõigepealt oma vajaduste eest!

See on üsna tavaline stsenaarium: olete lastega pargis ja nad soovivad millegaga mängida. Aga nad ei ole kindlad, kas küsida enne teilt luba või teha seda niigi.

Või võib-olla tuleb sõber ja soovib mängida sinu lapse leluuga.

Või on see üks su laste tuttavatest, kes alles hiljuti kolinud naabrusesse ja tal pole veel mänge. Ja siis on kõik need hetked, kui käime poes või riideid puhtakojast järele võtame ja meie lapsed tahavad midagi, mis neile ei kuulu – näiteks ajakirja või pastakat või isegi lihtsalt kommikoti tühja pakendi kassast.

Kuidas me sellistel juhtudel toimida peaksime? Kas peaksime alati nõudma, et meie lapsed jagaksid? Või on mõnikord lubatud – eriti kui nad on inimestega, keda nad hästi tunnevad – kui nad otsustavad, et nad ei taha oma mänguasja ära anda?

Teil ei pea õpetama oma lapsele jagamist, kuid peate õpetama talle, kuidas seda õigesti teha.

Me kõik teame, et last survestada oma mänguasju jagama võib olla tõeliselt raske, aga õige lähenemisviis võib imesid teha. Mäletan, et mu omad lapsed olid väiksemad päris jonnakad ja keeldusid laskmast kellelgi teisest nende mänguasjadega mängida. Aga kui nad said aru, et jagamine on lõbus, siis nad kunagi tagasi ei pöördunud!

Üks paremaid viise jagamisest lõbusamaks muutmiseks on kaasata lapsed kõigi jaoks ühise mänguruumi loomisse – neil on palju lihtsam, kui nad näevad, mida te teete, selle asemel, et keegi lihtsalt öelda, mida tegema peab.

Siin on paar näpunäidet, kuidas õpetada lastele jagama:

- Enne igasuguse tegevuse algust küsige nendelt, millised mänguasjad kuuluvad neile ja millised teistele kodus või koolis; see aitab säilitada korda ka hiljem!

- Julgustage neid proovima uusi asju, esitades neile küsimusi nagu „Mis sa arvad, mis juhtub, kui me seda proovime?” või „Mis juhtuks, kui me selle asemel seda teeksime?”. See aitab lastel õppida katsetamise kaudu ilma tundmata, et neid kuhugi sunnitakse (mis võib põhjustada vastupanuvõimu).

Kui laps ainult teiste asju võtab, kasvab temas usk, et see on korrektselt. Kui aga õpetate neile varakult, et jagamine on tähtis, siis kasvavad nad uskumusega, et asjade jagamine teistega on normaalne – ja see aitab neil rohkem sõpru leida.

Leiame, et võtmeks edule on õpetada lastele jagamisest juba varases eas, et nad saaksid aru, mida see tähendab, enne kui nad hakkavad minema lasteaeda või kooli.

Samuti on oluline, et vanematena õpetaksime oma lastele öelda “ei”, kui teine ​​laps pöörduvad nende poole jagamispakkumisega või mängimispalvega. Asi ei seisne mitte ainult selles, et öelda “ei”, sest sa ei taha oma mänguasju jagada; asi on ka selles, et öelda “ei”, kui keegi sind või sinu asju halvasti koheleb või agressiivselt kohtleb.