Lühidalt: Artikkel selgitab, et vanemad ei peaks lapsi alati sundima jagama. Jagamine toetab lahkust ja tähelepanelikkust, kuid mõnes olukorras on okei seada esikohale oma vajadused või mänguasi. Lapsi tuleks pigem õpetada, kuidas õigesti jagada: luua ühine mänguruum, näidata eeskuju ja austada nende õigust öelda ei, eriti sobimatu või agressiivse käitumise korral.
- Jagamine on kasulik, kuid mitte igas olukorras sobiv.
- Lapsed peaksid õppima kaitsma oma vajadusi ja oma asju.
- Ühine mänguruum võib lastel jagamist hõlbustada.
- Vanemad peaksid lapsi julgustama küsimuste ja oma eeskujuga, mitte sundimisega.
- Lapsed peaksid oskama keelduda mängust või jagamisest, kui keegi käitub nende suhtes halvasti või agressiivselt.
Vanemana olete ilmselt juba sattunud olukorda, kus teie laps tahtis midagi, millega keegi teine mängis.
Kas peaksite siis oma last alati sundima teistega jagama?
Noh, me arvame nii: jagamine on hea asi. See õpetab lapsi olema teiste vastu lahked ja tähelepanelikud. Mõnikord on aga olukordi, kus jagamine ei pruugi olla sobiv. Näiteks kui mängiksite oma lapsega rannas ja tuleks teine laps, kes tahaks samuti liivast losse ehitada – see oleks sobimatu aeg, et teie laps oma lossi jagaks.
Kas peaksite oma last alati sundima jagama? Ei! Tegelikult arvame, et on oluline, et lapsed õpiksid, et mõnikord peavad nad seisma omal jalgadel ja hoolitsema kõigepealt oma vajaduste eest!
See on üsna tavaline stsenaarium: olete lastega pargis ja nad tahavad millegagi mängida. Kuid nad pole kindlad, kas nad peaksid kõigepealt küsima, ja nii nad teevad seda ikkagi.
Või äkki tuleb sõber ja tahab mängida mänguasjaga, mis kuulub teie lapsele.
Või on see üks teie laste sõpradest, kes just naabruskonda kolis ja kellel pole veel mänguasju. Ja siis on kõik need hetked, kui oleme toidupoes või võtame riideid keemilisest puhastusest ja meie lapsed tahavad midagi, mis pole nende oma – näiteks ajakirja või pliiatsit või isegi tühja kommipaberit kassast.
Mida peaksime sellistel juhtudel tegema? Kas peaksime alati nõudma, et meie lapsed jagaksid? Või on mõnikord okei – eriti kui nad on koos inimestega, keda nad hästi tunnevad – kui nad otsustavad, et nad ei taha oma mänguasjast loobuda?
Te ei pea oma last jagama õpetama, kuid peaksite teda õpetama, kuidas seda õigesti teha.
Me kõik teame, et lapse sundimine oma mänguasju jagama võib olla tõesti raske, kuid õige lähenemine võib teha imesid. Mäletan, et mu enda lapsed olid nooremas eas üsna kangekaelsed ja keeldusid laskmast kellelgi teisel oma mänguasjadega mängida. Kuid kui nad mõistsid, et jagamine on väga lõbus, ei vaadanud nad kunagi tagasi!
Üks parimaid viise, kuidas mänguasjade jagamine lõbusaks muuta, on kaasata lapsed ühise mänguruumi loomisesse kõigile – neil on palju lihtsam, kui nad näevad, mida te teete, kui see, kui keegi lihtsalt ütleb, mida tegema peab.
Siin on mõned näpunäited, kuidas õpetada lapsi jagama:
- Enne mis tahes tegevuse alustamist küsige neilt, millised mänguasjad on nende omad ja millised kuuluvad teistele inimestele kodus või koolis; see aitab hoida korda ka hiljem!
- Julgustage neid proovima uusi asju, esitades küsimusi nagu: "Mis sa arvad, mis juhtub, kui proovime seda?" või "Mis juhtuks, kui teeksime selle asemel seda?". See aitab lastel õppida katsetamise kaudu ilma tundeta, et neid sunnitakse millessegi uude (mis võib tekitada vastupanu).
Kui laps võtab mänguasju ainult teistelt, kasvab ta veendumusega, et see on okei. Kuid kui õpetate teda juba varakult, et jagamine on oluline, siis kasvab ta veendumusega, et on normaalne teistega asju jagada – ja see aitab tal leida rohkem sõpru.
Me arvame, et edu võti on õpetada lastele jagamist juba varases eas, et nad mõistaksid, mida see tähendab, enne kui nad hakkavad käima lasteaias või koolis.
Samuti on oluline, et me vanematena õpetaksime oma lastele ütlema ei, kui teine laps pöördub nende poole jagamise või koos mängimise pakkumisega. Asi pole ainult selles, et öelda ei, sest sa ei taha oma mänguasju jagada; vaid ka selles, et öelda ei, kui keegi on sinu või sinu asjade suhtes halb või agressiivne.
